Grillitud kuldmerikoger magus-tšillises- küüslaugumarinaadis

Minu iga laupäevane harjumus on käia Viimsi taluturul. Olgu siis päike, äike, vihm, raju, torm või tuisk. Kui mul mõnikord on jäänud Tallinnast eemaloleku tõttu seal käimata, tunnen kohe, kuidas toidupoes käies ma ei taha teatud tooteid osta, kuna nende kvaliteet ei ole kodumaine või kvaliteetne. Jah see on minu kiiks ja minu harjumus, samas leian et on see hea harjumus. Mõtlesin, et siin blogis on toidust ja toitumisest palju juttu olnud aga harjumustest mitte üldse. Toitumine on ju ka harjumus. Harjumused on kõikidel inimestel, need on tegevused, mida me teeme täiesti automaatselt ja nende tegemisele suuremat tähelepanu pööramata. Aga kas tegevused, mis muutuvad harjumusteks, valib välja meie aju või saame ise ka kaasa rääkida? Aju kui selline on üldse väga huvitav elund, mille peamiseks ülesandeks tundub inimese kaitsmine erinevate olukordade eest, isegi selliste eest, mille eest tegelikult kaitsta ei ole vaja aga aju suudab genereerida siiski alati kõige mustema tsenaariumi.
Kui harjumustest üldiselt rääkida, siis kui võtame näiteks soovi muuta mingit harjumust, kas siis hakata regulaarselt trenni tegema, et füüsiline vorm paraneks või juua 1,5 liiter vett päevas. Kui tahtmist jagub ja soov harjumuste loomisega pihta hakata on suur, tuleb mängu aju, kes hakkab mängima mängu – milleks on hirm ebaõnnestumise ees. Aju hakkab tootma infot, kus hakatakse kartma, et kui hakata endale harjumust looma, siis peabki seda elu lõpuni iga päev tegema jääma, a’la mu organism ei talugi nii palju vett jne, ma ju pole järjepidev inimene, täna on ilm pisut kehv, et trenni teha jne. Inimese kõhutunne ütleb kohe, et see on võimatu ja seega kerkib hirm läbi kukkuda. Ning tihti enne kui harjumuse muutmiseks läheb, kardetakse ebaõnnestuda ning ei alustatagi. Siiski harjumuste muutmisel on üks tähtis tingimus – tuleb alustada! Kusagilt raamatust lugesin Albert Einsteini ütlust: et hullumeelsuse üks tundemärke on kui teha sama asju ikka ja jälle ning oodata erinevaid tulemusi.
Siinkohal tulevadki mängu harjumused, mis siis on siis kas meie tegevust toetavad või pärssivad harjumused. Näiteks kui eesmärgiks on kaalu langetamine, siis toetav harjumus on küll trenni tegemine aga pärssiv tegevus on igapäevane šokolaadi söömine – tulemus, kui kaalu langemine ei saabugi sest ollakse ühe jalaga gaasi ja teise jalaga piduri peal. Sama kehtib kõikides valdkondades ning vahest võiks igaüks mõelda, kui mingi eesmärk mis ei ole täitunud, kas seal võiks olla mingeid pärssivaid harjumusi, mis selle saabumist takistavad.
Viimasel ajal küsitakse mu käest päris tihti, et kuidas ma kõike seda jõuan, mida ma teen. Ega kui ma enda sisemisel häälel, laseks kõiki neid vabandusi, mis ta mulle pidevalt ja igapäevaselt ette söödab, enda üle võimust võtta – siis ma ei jõuaksgi midagi tehtud. Saaksin olla laisk ja endale muudkui vabandusi välja mõelda, miks ma seda ja teist ja kolmandat teha ei saaks – millega oleksin kindlasti maailmameister vabandustes. Aga mida ma sellega saavutaksin? mitte kui midagi!
Olen jõudnud mõistmisele, et kui inimene ei arene siis ta ei kasva. Iga mugavustsoonist väljaminek kasvatab inimest, mis viib omakorda maailma laiemalt nägemiseni. Ning pidev mugavustsoonist väljaminek viib lõpuks selleni, et tegevus, mis eelnevalt oli ebamugav, ei olegi enam 🙂

Sama on toitumisega, mida olen oma toitumisnõustamiste juures kokku puutunud – alguses võib ju tunduda jube keeruline see tervislik toitumine, kus sööma peab 3-5x päevas, kontrollida portsjoneid, jälgida toitude etikette, loobuma mõnest toidust mis väga-väga maitseb, sööma võibolla midagi sellist, mis ei ole siiani lemmik olnud – see kõik on samamoodi mugavustsoonist väljatulek ja nõuabki alguses rohkem tähelepanu ja uute harjumuste sisseviimist ja järjekindlust uute harjumuste kinnistamisel.

Seega minu soovitus on – vaadake oma harjumused üle, teadvustage need endale, jälgige ennast, oma mõtteid, hirme, veendumusi, harjumusi, tegemisi ja isegi tegemata jätmisi. Teadke, et harjumusi saab muuta ja kõik saab alguse meie peast. Seega harjumuste muutmiseks muutke esmalt oma mõtlemist ja te näete et teie elu muutub 🙂

Aga nüüd natuke allolevast retseptist:

Kuldmerikoger on üks väga mõnus kala, milles ei ole väga palju luid ning maitseb oivaliselt. Juurde võib pakkuda kas värsket kartulit või köögivilju, mida praegusel hooajal on nii laialdane valik, et silme eest lööb kirjuks. Head isu ning jaksu uute harjumuste omaks võtmisel ning kinnistamisel!

kuldmerikoger_web3

2 keskmist kuldmerikogerit
Marinaad:
2 sl kvaliteetset oliiviõli
1 sl ökoloogilist heledat siirupit või rafineerimata roosuhkrut
1 sl sojakastet
1 tl seesamiõli
1 küüslauguküüs (purustatult)
½ värsket tšillit (hakitult)
musta pipart

Sega kokku kastmekomponendid. Puhasta kalad, lõika külgedele pikisälgud ning määri kokku himaalaja soola ning marinaadiga. Lase kaladel vähemalt pool tundi maitsestuda. Grilli kuumal grillil kuni kala on valmis (umbes 8 minutit) ning serveeri värske salati või muu meelepärasega. Minul olid lisandiks grillitud noored porgandid, värske paprika, roheline sibul ning suvikõrvitsaspagetid seesamiseemneõliga.

kuldmerikoger_web